Kes olen mina, et ma sulle kirjutan? Mitte keegi. Vaid paar silmi, mis viimasel ajal on hakanud kannatama lühinägelikkuse all. Üks neljakümnendates mees. Hulkuv meem. Vari koridori seinal.

Taavi presidendi kantseleist ütles, et ta usub, et ma saan selle raamatu kirjutamisega hakkama. Mida tema ka teab? Eelmine kord, kui ma raamatut kirjutasin, läksin naisest lahku. 

Eneselegi ootamatult ütlesin ühel esmaspäeval neile jah, ma kirjutan. Raha ma selle eest ei saa. Kuid ma saan kaasas käia. Teekond algab. On aasta 2017. Ja nüüd olen ma elevil. Võib-olla aitab kirjutamisele kaasa, et ma tunnen presidenti varasemast ajast. 

Meie tutvus Kerstiga algas 16 aastat tagasi üle Atlandi lendava Boeingu turistiklassis, seal keskmises reas, kust kummaltki poolt ei saanud WC-sse minna ilma magajaid äratamata. Me olime mõlemad nõunikud, mina olin Siim Kallase nõunik, Kersti oli Mart Laari nõunik, ning me sõitsime koju Maailmapanga või IMF-i iga-aastaselt koosolekult Washingtonis. 

Lennuk lendas tähtede all, kuid meist madalamal, pilvedes sähvisid välgud ning turbulents raputas kõvasti. Mul oli sel ajal kabuhirm lendamise ees ning asjaolud olid seetõttu üsna täbarad. Mu selja taga istuv vene tüüp lükkas iga kord, kui ma vetsus käisin, mu istme seljatoe minu suunas teravnurka, nii et ma pidin istmele tagasi mahtumiseks jõudu kasutama. 

Rippudes sedasi seal maa ja taeva vahel, ühes käes maitsetu võileivanäss ja teises klaas viskiga, mis toonase arvamuse järgi pidi lennuhirmu tuimestama, kuid tänase arusaama järgi hoopis võimendas seda, imetlesin enda vasakul käel istuvat Kerstit, kes kogu selle aja midagi rääkis. Kuidas saab inimesel kõige kohta arvamus olla? Miks temal lennuhirmu pole?

Ainsaks pidepunktiks sellel põrgulikul reisil oligi Kersti lakkamatu jutt. Kui jõudsime kas Reykjaviki, Oslosse, Stockholmi, Frankfurti või Helsingisse, kuhu iganes see lennuk sel hetkel maandus, olid meist saanud mingis mõttes saatusekaaslased. See ühine reis tekitas meis tunde, et me teame üksteist piisavalt hästi, et edaspidi kuskil kohtudes pikemalt juttu rääkima jääda. 

Olles nõunikud olnud, teadsime Kerstiga mõlemad, et riigijuhid on eelkõige inimesed. Et mõned neist juhivad riiki mingit sorti ideede suunas, kuid mõned kaotavad sideme teiste inimestega, lähevad ennast täis ja muutuvad ümbritsevatele inimestele koormaks. 

Igaüks muutub võimul olles. 

Me teadsime ka, et tähtsais ameteis on inimesi, kes istuvad hilja ööni üleval, et teha oma tööd hästi, kuid on ka neid, kes teevad kõike vaid näiliselt. 

Selsamal IMF-i või Maailmapanga kohtumisel Washingtonis toimus vastuvõtt, kus ühe väiksema riigi rahandusminister veetis aega sellega, et liikus mööda saali ringi, lüües jalaga enda ees juustutükki. Juust veeres tähtsate tegelaste jalgade vahelt läbi, olgu nende omanikeks miljardär Soros või Venemaa rahandusminister.

Väiksema riigi rahandusminister oli oma tegevusega ametis umbes 15 minutit ning ta oli selles väga osav. Jälgisime seda naeru kinni pidades rõdult koos Eesti Panga tolleaegse direktori Valdur Laidiga. 

Kuid jah, eelkõige oleme kõik inimesed ning mõnel meist on antud ajaloos olla õiges kohas ja rääkida välja oma riigile või kogu maailmale mingi tähtis kokkulepe, kuid mõni jääbki lihtsalt juustu veeretama. Selle kõige üle on hea nõunikuna naerda, kuid millised oleksime neis rasketes ametites ise? Kersti pakkumine raamat kirjutada andis mulle võimaluse vähemalt tema puhul see teada saada.

Igatahes, kui jah-sõna öeldud, hakkasin raamatu jaoks salvestama. Ma sõitsin presidendi kõrval soomustatud autos vilkurite saatel läbi närvilise Kiievi, kus ummikutes istuvad masinad tervitasid meid hullumeelse tuututamisega, ma surusin Vatikanis presidendi kõrval paavsti kätt ning jõin ennast mingitel segastel asjaoludel saatkondade šampanjast vinti. Eks see selgub.

Ma lendasin Ukraina ärimehe lennukiga (lennuhirmu enam ei olnud), ma jooksin presidendiga koos nii Harku metsas kui ka Torino pargis. Ma tiirutasin autodega maakondades ja loovisin vastuvõttudel, pokaal Eesti riigi ametliku valge veiniga näpus. Kuulasin noori ja vanu. Ja lõputult kõnesid. 

Ma istusin presidendi lossis heledal diivanil, jõin teed ja sõin marju, mida seal alati laual oli, ja kuulasin, mida president arvab presidendiks olemisest. Mis seal salata, ma salvestasin kogu aeg. Ma salvestasin tihtipeale isegi salaja. Palun vabandust, kuid ise nad kutsusid mind seda raamatut kirjutama! Kui juba, siis juba. 

Neil salvestistel kuulen ma presidenti naermas, vihastamas, ma kuulen teda rõõmsa ja hirmununa. Ma kuulen teda ohtralt tulist kurja vandumas. Jah, kahel korral kuulen ma tema pisaraid. Eks see selgub. Ma kuulen tema nõunikke ja abilisi. Ma kuulen maju, lennukeid, autosid, elu ja netitrolle. Sageli läbi sahinate ja kahinate, sest salvestav iPhone on kuskil pintsakutaskus.

Ma ka ööbisin presidendi kantseleis ning kohtusin vaimude ja päris inimestega, kes seal ringi liiguvad. Korraks tundus, et ma nägin sealsamas kõrval asuva lossi ees hõõguvaid jalajälgi aastast 1940.

Kui ma selle raamatu kirjutamise ülesande vastu võtsin, siis ma mõtlesin, et mine tea, võib-olla tuleb selle presidendi ajal sõda. Seda ei juhtunud, vähemalt mitte tavalises mõttes. Vähemalt mitte meil, Eestis. Ning ma mäletan mitut korda, kus infole lähedal olevate inimeste silmis oli hirm. Eestis võib tulla sõda. 

Neid ridu kirjutades ei ole see hirm kadunud. Venemaa on Ukrainale kallale tunginud ning ka selles raamatus tuleb Ukrainast päris palju juttu. Kuid Kersti ametiajal tuli lihtsalt aeg, mida ajaloos mäletatakse sõprade ja naabrite kaotamise ajana. Võib-olla isegi kurja ajana, sest nagu kogu maailm, oli Eesti vihane.

Kolmkümmend aastat tagasi oli kõik ju nii selge. Enamik näis tahtvat ühte asja, kõigil kõrvus Heinz Valgu rõkatus üle saja tuhande pealise inimhulga: “Ükskord me võidame niikuinii!” Kes luges Rahva Häält, kes Eesti Ekspressi. Loomeinimesed tundusid nii targad. Ametnikud nägid palehigis vaeva, et liita, lõimida, integreerida, viia meid Euroopasse ja NATO-sse. 

Oli Vene sõjavägi. Oli interrinne. Me võtsime üksteisel kätest kinni ja moodustasime kette. Me kaitsesime teletorni. Me kaitsesime Toompead ja samal ajal laulsime. Aeg-ajalt kõlasid lasud. Öösiti oli ohtlik. Mõni viidi Männiku karjääri, kust ta ei tulnud sealt ise tagasi.

Sellest kõigest hoolimata või tänu sellele kerkis esile uus eliit. Ületöötanud, ülesaavutanud, ülesöönud ja ülejoonud. Sellele eliidile ei tulnud pähegi, et kõik ei käinud Balti ketis, kõik ei läinud lauluväljakule. Talle ei tulnud pähegi, et kõik ei võitnud niikuinii. Et kõik isegi ei taha vabadust, vaid ootasid pidepunkti, sest nagu on öelnud üks tuntud vene mõtleja, on just pidepunkt, mitte vabadus vajalik jäisel tühermaal ekslejale.

Tagantjärele me võime öelda, et küllap see võim tundiski ennast liiga mugavalt. Rääkis liiga keerulist keelt. Mängis üle lihtsa inimese pea. Tegi liiga kergesti kellestki kaotajad. Kõik ei ole ju võitnud niikuinii. 

Sa istud Facebookis, Instagramis ja TikTokis ning sa kurdad, kuidas maailm on valesti. Kõik teised tunduvad võitjad. Kõik tehtud vead kisendavad kättemaksu miljonil ekraanil ning võim, mis põhines usul, ei ole enam usutav ning kellelegi ei andestata mitte midagi. Kurat on maailma peal valla. 

Selline oli ka Kerstile määratud aeg, mis kestis null koma null viis sajandit ehk viis aastat ehk kuuskümmend kuud ehk tuhat kaheksasada kakskümmend seitse päeva.

Kes olen mina, et seda sulle rääkida? Nagu ma ütlesin, mitte keegi. Kuid tänu sellele, et nad palusid kirjutada, ja tänu sellele, et ma salvestasin, on mul sulle lugu Eesti presidendist.